Washingtonis arvati, et sellist ebavõrdset sõda jätkata oleks Hanoi jaoks täiesti mõistusevastane, kuid Põhja-Vietnam jätkas siiski. Ho Chi Minh ja tema kaaslased ei lähtunud Lääne standardeist. Nad olid valmis saatma surma tuhandeid kaasmaalasi, et saavutada võitu USA ja Lõuna-Vietnami relvajõudude üle. Ho Chi Minh teadis, et ameeriklased ei suuda sõdida igavesti, eriti, kui see toimub tuhandete kilomeetrite kaugusel nende kodust. Põhja-Vietnami eesmärk polnud tingimata lahinguis võidu saavutamine, vaid vastase kurnamine ning sõjategevusest loobuma sundimine. Üsna varsti kaotas USA lennuvägi oma üleoleku. NSV Liit aitas Põhja-Vietnamit efektiivse õhutõrjesüsteemi loomisel ning 1964-1972 kaotasid ameeriklased rohkem kui 4000 lennukit.
USA sõdurid hakkasid oma viha tsiviilelanike peale välja valama. Sõda muutus üha julmemaks. Pärast seda, kui sõjakoledusi hakati näitama USA televisioonis, puhkes protestilaine ning noored mehed hakkasid keelduma sõjaväkke minekust. Nõukogude Liidu ja Hiina tehniline ja sõjaline abi aatekaaslastele andis Vietnami kommunistidele võimaluse pidada USA rünnakutele vastu mitu pikka aastat. Washingtoni lootus, et Põhja-Vietnamis tekib tugev vastuseis valitsuse kursile, ei täitunud ega saanudki täituda, sest tegemist oli režiimiga, kus igasugune vastuhakk suruti julmalt maha. Suuresti just tänu Ameerika interventsioonile toetas vietnami rahvas pealegi kommuniste. Viimaks hakkas sõda, mis Ameerika juhtkonna meelest pidi Ho Chi Minhi'i režiimi kurnama, väsitama ameeriklasi endid, ning võimust võtsid sõjavastased protestimeeleolud.
See sundis toonast USA presidenti Richard Nixonit otsima võimalusi, kuidas sellest täbarast olukorrast nii välja tulla, et Ameerika prestiiž selle all võimalikult vähe kannataks. 1973. aasta jaanuaris sõlmiti Pariisis relvarahu. Vastavalt kokkuleppele pidid ameeriklased Lõuna-Vietnamist 60 päeva jooksul lahkuma ning rahu kehtestamine jäi vietnamlaste endi teha. Rahu aga ei saabunud, ning ameeriklased võisid vaid kõrvalt jälgida, kuidas režiim, mida nad pikki aastaid toetasid ja mille nimel nii palju ohverdasid, lagunes mõne kuuga. 1975. aasta kevadel alustas Rahvuslik Vabastusrinne pealetungi pealinnale ning varsti oli kogu Lõuna-Vietnam kommunistide võimu all. Järgmisel aastal ühendati riigi põhja -ja lõunaosa Vietnami Sotsialistlikuks Vabariigiks, kus kommunistid on võimul tänaseni.